Näidendid GAGi ajaloost

Õpilaslavastuste ajalugu on Gustav Adolfi Gümnaasiumis juba üsna pikaealine. Koolis on ikka olnud nii, et tähtpäevi tähistatakse pidulike aktustega, kuhu koguneb kogu koolipere. Minu, kui ajalooõpetaja korraldada on olnud ajaloolised tähtpäevad. Kuidas, aga teha nii, et aktus oleks tõesti meeldejääv, huvipakkuv, ajalooteadmiste varalt arendav. Üks võimalus on kindlasti ajastukohane lavastus. Esimese sellekohase katse tegime 1993.a., kui otsustasime taasiseseisvunud Eesti aastapäeva aktuse siduda meie oma kooli väärika ajalooga. Edastasin oma idee ja visiooni õpilastele. Õpilastele mõte meeldis. Sündiski vahva , mastaapne näidend Eesti ajaloost seotuna GAG ajalooga. Teostas idee tolleaegne abiturient, 75. lennust Elo Selirand.  Järgmine ülesastumine oli 1996.aastal, kooli 365. aastapäeval. Sama lugu, edastasin oma mõtted, õpilastelt tuli kohene kaasatulek. Toreda stsenaariumi kirjutas 79. lennu lõpetaja Tõnis Kark. Lavastus osutus väga menukaks. Mis seal salata, tekst ja näitlejad olid väga hoogsad, saal elas rõõmuga kaasa. Ega siis kool ja tema elu ei muutu, erinev on ainult ajalooline taust ja olud . Noored näitlejad pälvisid isegi vilistlaspreemia.

Kooli 370. aastapäevaks valmistas 12b klass ette mastaapse lavastuse kooliajaloost. Põhiautoriks ja lavastajaks  võib lugeda Tarvo Niinet. Kaasatud oli peaaegu kogu klass, tegemise vaimustus suur. Tulemuseks tore lavastus, rõõmuks kogu kooliperele. Nagu näha, põhiteemaks ikka meie auväärt gümnaasiumi ammendamatu ajalugu. Tõesti, midagi ei kordu, iga lavastaja/klass/autor oskas lavale tuua midagi hoopis uue nurga alt, uuest vaatevinklist.

Nii meil lavastuste traditsioon jätkus. Gustav Adolfi päevad, kooli aastapäevad, ajaloolised üritused, raamatu presentatsioonid jne. Milles seisneb õpilaslavastuste fenomen? See on koostegemise rõõm, kui nii võib öelda, siis esimesed loomingulised katsetused, valud ja piinad laval. Pealegi, kui huvitav. Selleks , et midagi kirja panna ajastutruult, lavastada, tuleb väga palju teada sellest ajastust. Sündmuste käik, isikud. Sellele lisaks, õpilane peab valdama empaatiavõimet, kuidas tollal suheldi, kõnepruuk, soengud jne., kõik on tähtis. Mäletan, kuidas uuriti 17. sajandi riietus- detaile, et ei eksitaks. Kui need etapid on läbitud, lavastus valmis, olen kindel, et vähemalt antud ajalooperioodi olustikust on näitetrupil  küll suhteliselt head teadmised. Sellega seoses meenub koheselt lavastus Tartu rahu sõlmimisest 1920.a. Õpilasnäitlejad uurisid dokumente, ajaloolisi ülevaateid, tegelaste elulugusid jne.

Eraldi põnev on ka nn. ,,esinejatüüpide“ ehk osatäitjade valik koolist, nii mõnigi praegu tuntud näitleja on ehk oma esimesed rollid teinud koolilavastustes. Nii mõndagi koolikooslast nähti ootamatult hoopis teises valguses.  Ja milline huvi ning hiirvaikus saalis, kui mängivad oma koolikaaslased.

Minu kogemuste baasil on ajaloolised koolilavastused üks väga tänuväärt ja huvitav õppimisvõimalus ajaloo populariseerimiseks ja ka õppimiseks.  Kõigele lisaks üks kustumatu mälestus tegijate kooliajast.

Inna Graužiniene, Gustav Adolfi Gümnaasiumi ajalooõpetaja